Enne  esimese kuu tapse aruande avaldamist, oleks vast paslik veidi raakida eelloost ja pohjustest, miks olen otsustanud olla uks neljast mehest, kes osalevad liikumises TORSOTIGER PROJECT.

Nimelt oli 2011. aasta lopuks selgeks saanud, et tol hetkel kehtinud eluviiside jatkumisel ootab mind ees kas oudne lopp voi loputa oudus.

Minu keha oli saavutanud tanu mu elustiilile taseme, kuhu hea enesetunne ja enesehinnang kahjuks enam ei mahtunud. Viimased 10 aastat arendatud elustiil – live fast, die young – oli joudnud punkti, kus  sellise  jamesdeaniliku kulgemise juures oli saavutatav ainult -die young- osa , kuna kiirelt elada polnud enam voimalik. Sest ukskoik, mis asi oli seotud kiirusega ajas hingeldama. Olin saavutanud taseme, kus isegi hingamisest vois juba higistama hakata.

Minust oli saanud keha, kelle abil oleks ainult napuga peale naitamisel voimalik lahti seletada seitsmest surmapatust kahte:

1. Laiskus, ka Tujutus (ld acedia) – Laiskus on patt, mida lääne kunstis personifitseerib tavaliselt paksmaost mees või siga, kes sõidab eesli või härja seljas. Ka oma pea liiva sisse torganud jaanalind ja tigu on Laiskuse sümbolid
2. Aplus, veel Õgimine, Õgardlus (ld gula)-   Apluse isikustamiseks on kasutatud korpulentset ja õgivat olendit. Ka looma või lindu (hunti, karu, siga, siili, kaarnat), kes kõige tuntumalt on seotud selle lihaliku pahega

Seega andsin endale eelmise aasta lopus lubaduse lahkuda  saatanlikust mugavustsoonist ning saavutada samasugune vaimne ja kehaline tasakaal, mis eksisteeris  kuni 2002. aasta lopuni. Peale seda sai minust voitu Tardo Liin see vana Lobumaja.

Kui ma ei eksi siis 2002 aasta lopus kaalusin 80kg, mis on minu jaoks ideaalkaal tundmaks  tasakaalu hea enesetunde ja piisava toitumise vahel. Peale sojavage 2001. aastal kaalusin korraks ka 77kg aga see nagu paris ideaalselt ei istunud.

See oli siis pisike eellugu. Nuud annan teada lahteandmed, mida uritan see aasta vahendada piirini, kus fuusiline enesetunne taas normaalseks peaks muutuma.

Selle teostamiseks otsustasin kardinaalselt muuta toitumisureziimi ning alustada korraparaseid treeninguid. Enda motivatsiooniks otsustasin iga kuu teisel kuupaeval ennast kaaluda ning moota puusa-, kohu-, rinna-, kaela- ja biitsepsi umbermootu (vaata kuu loikes tabel 1)

seisuga, 02.jaanuar 2012

• kehakaal: 111kg
• biitseps: 38cm
• kael: 42.5cm
• rind: 122.5cm
• koht: 126cm
• puus: 114cm

Tabel 1:

 Nagu tabelist naha, sai jaanuaris  tublit tood tehtud. Peamised rusikareeglid, mis kuu ajaga valja kujunesid:

• Uhe taldrikutaie reegel.  (Kusjuures pohirohk oli kala- ja linnulihal. looma- ja sealiha soin vast 6-7 korral. Taldriku jagasin sektoriteks: 50% salat, 30% riis, makaron voi kartul ning 20% liha.  Magusat soon muidu uldse vahe, nii et sellega probleeme pole. Oluliselt rohkem hakkasin sooma puuvilja. Soogikorrad tegin iga 4 tunni tagant.) Uldiselt arvasin, korralikust toitumisest kujuneb raskem katsumus.
• Igal hommikul soin putru (good bye english breakfast!)
• Jousaalis tegin uhel treeningkorral rinda, kohtu, biitsepsit ja jalgade tagumist poolt, teisel treeningukorral tegin olga, selga, triitsepsit ja jalgade eestpoolt.
• Uldfuusiliseks treeninguks kasutasin kepikonnimasinat, neli korda kaisin ka jooksmas. Tavaliselt 25-60minutit pulsiga 50-60%.  Rasv poles nii, et maa laikis. Lisaks kui oli valida kas paar peatust bussiga voi jalgsi, otsustasin kondimootori kasuks.
• Alkoholivaba kuu. Kukkus kuidagi nii valja jah, et mu suur armastus –  OLU – jai sellel kuul mekkimata. Loodan vea parandada martsis. Arvan, et kord paari nadala sees 3-4 olut pole hullu. Eks naeb. Praegu eriti vaga suurt janu igatahes ei ole.

Kokkuvotteks voib oelda, et terve kuu oli enesetunne vaga hea. Paevad muutusid pikemaks. Peasuudlane selles on vist see, et kui inimese viimane soogikord on maksimum 4 tundi enne magamaminekut, siis hommikul laheb koht tuhjaks ja see vist ajab ules. Tekkis lausa selline carpe diem tunne.

Hetkel lopetan. Jargmise sissekande teen kindlalt martsi alguses koos uute numbritega. Veebruari suur eesmark oleks saada kehakaalu number taas kahekohaliseks.

Ahjaa! soovitatav kirjandus: Eesti Spordi Harta (Selle leiad Eesti Olumpia Komitee kodulehelt: www.eok.ee)

Lord Jopling leidis oma raportis, kus ta muuhulgas käsitles ka USA diplomaatilise kirjavahetuse lekkimist ehk nn cablegate-i, et häkkerid on ohtlikud ja nende vastu tuleb võidelda. Justkui ei midagi uut, kuid meile olulisemalt, arutles ta ka selle üle, et kas Washigtoni leppe artiklit viit ehk NATO kollektiivkaitse põhimõtet, saaks kohaldada ka küberrünnaku korral. Veel enam, kas vasturünnak peaks olema samuti ainult kübermeetmeid kasutades või kas peaks kasutama ka konventsionaalseid meetmeid näiteks rünnakuid lennukite ja tankidega. Raportis nendele küsimustele vastuseid ei anta vaid pigem viidatakse neile kui probleemidele, mis lahendust vajavad.

Tulles aga tagasi Anonüümikute juurde, ei jäänud nemad NATO otsuseid ootama vaid vastasid raportis toodule omapoolse avaldusega. Nende vastuses NATO-le on läbiv joon – kui NATO oma tegevuse kohta ei valeta, ei pea ka rünnakuid kartma. Säärane aatelisus on erinevatele häkkerigruppidele omane või vähemasti nad väidavad, et juhivad oma tegevusi säärastest ideedest kantuna. Paslik oleks näiteks tuua LulzSec‘i (neamad ründasid ka SONY korporatsiooni) rünnaku ameerika telekanali PBS-i vastu, peale seda kui viimane Wikileaksi suhtes kriitiliselt meelestatud filmi näitas.

Et Eesti aina enam NATO küberkaitse valdkonnas aktiivsemat rolli otsib, mõjutab see ka meid. Huvitav, kui NATO ja Eesti ise esimesena “ründavad” kas see tähendab, et suudame seekordse “sõja” paremini üle elada kui eelmise, mis 2007.a. toimus? Kas me üldse oleme selleks valmis, et mõni organisatsioon meid süsteemselt ründama hakkab, kui me eelmiste üksiküritajategagi kõige paremini hakkama ei saanud?

Huvitavat lisalugemist Küberkaitseliidu kodulehelt.

See postitus ongi homaaž nimetet seltskonnale ja väljaandele. Ning teen seda kõigile lugejatele meelde tuletades, kui väärtuslik on demokraata ja vabadus kirjutada sellest, millest tegelikult mõtled. Kui teid peaks see väljaanne ja nende võitlus lähemalt huvitama, on nad sellest, veel enne oma sulgemist, ka raamatu kirjutanud – The Exile: Sex, Drugs, and Libel in the New Russia. Soovitan nende veebilehe arhiivis vanu kuid eatuid artikleid lugeda. Need on enamasti humoorikad tähelepanekud kuidas venelased ise ja ka välismaalased tolle-aja Moskvas ja Vene eluga hakkama saavad.

Toon teile stiilinäiteks 6. märtsil 2006.a. ilmunud Yasha Levine’i artikli 10 kõige tõenäolisemast esimesest leedist, mida saate lugeda siit.

Märt Avandi ja Ott Sepp

Avandi ja Sepp on saanud kvaliteedimärgiks. Kui nemad osatäitjate seas on võib enam-vähem kindel olla, et asja võib ka vaadata. Miks nemad oskavad ja teised mitte? Ning milles see oskus seisneb – kas nad ütlevad kehvadele (komöödia)rollidele ära või annavad nad ka keskpärastele rollidele omapoolse panuse. Huvitav oleks teada, et kas “Kättemaksukontoris” neiu rahustamiseks kõlanud “.. söö virsikut. ” oli stsenaariumis kirjas või tegi selle ettepaneku Avandi ise.

Savandi (nägite, mida ma tegin, jah?) kasuks räägib ka nende noorus. Näiteks nende Tujurikkuja 2009 sketš Wolverine. Kas Henrik Normann üldse teab, kes see on?

Henrik Normann ja Eduard Toman

Küsin retoorilise küsimuse – kas Normann on oma fännibaasi peale raadiost äratulekut kasvatanud või kahandanud? Nüüd laulab ta kõrgema klassiga tüdrukutest. I’m not making this shit up – see on päriselt ka tema loo nimi. Youtube‘is oleva video all on 17 MUPO bussikontrolli like’i vajutanud, see 1 dislike on minu pandud. Lugu on eriti sitt aga suudab läbi mingi ime tekitada tunde 90-te alguse Eestist. Aga Sossi klubis vist muud tunnet ei saagi tekkida. Eduard Tomanist tean ma ainult seda, et ta on Keskerakonnas ja tema CD väljaandmist toetas Tallinna linn. Kui nii kehv laulja olla, et keegi muu peale Savisaare CD-d välja ei taha anda siis see peaks olema juba piisavaks märgiks, et äkki ei peaks edasi laulma. Ainuke viis Normannil end ridiimida oleks kui ta tunnistaks üles, et need pildil toodud gräffitid mööda Tallinna linna ona tema tehtud.

Production value

Olgu, jätame naljameeste isikud kõrvale. Ütleme, et võiks vaadata ka endiseid ja tulevasi MUPO-kaid (küll Tomanile seal ka kohta hoitakse, kuidagi peab ju müümata jäänud CD-de eest Savisaarele tasuma) nalja tegemas aga siis on probleem jälle sellega kuidas need sarjad tehtud on. Head näide kvaliteetselt tehtud sarjast on “IT-planeet” (stiilinäide). Ja siis teine äärmus “Eestlane ja Venelane” ja “Kälimehed”, mis on kvaliteedilt pigem sarnased keskkoolis õpetajatepäeval näidatud, isetehtud videotega, mis muidugi olid palju naljakamad.

Peeter Oja

Mulle meeldib Peeter Oja! Mulle meeldis ta Kreisiraadios ja mulle meeldib ta inimesena aga ma võin öelda, et ta ei ole näitleja sest ma olen näinud “Kälimehi”.

Ja nüüd kaks videot naljameetri kahest eri otsast. Ma usun, et saate aru kumba neist ei oleks kahju humanitaarabi korras Lätit ülesehitama saata..